Jeesus maksis kümnist!
On öeldud, et Jeesus maksis kümnist. Piibel ei ütle midagi nii spetsiifilist, aga inimesed on kiired eeldama, et ta tegi seda sellepärast, et ta elas Seaduse ajal. See on terve kümnise maksmise vale juur: hooletu järeldus mis on rajatud defektsetele eeldustele. See toodab mittefunktsioneerivat religioosset doktriini ja nõrka kogudust.
Kui just ei juhtu, et Jeesusel oli põllumajanduslikke produkte maalt, juurdekasvu põldudelt, viinamägedelt, puuviljaaedadest, karjast, loomakarjast ja mesitarudest, millest oli määratud Seaduse poolt maksta kümnist, ei oleks tal olnud kümnist maksta. Isegi kui ta andis kümme protsenti oma puussepa sissetulekust või kümnendiku oma teenistuse ohvritest, seda ei saaks nimetada „ kümniseks“ Seaduse definitsiooni järgi. Me teame, et ta andis vaestele, aga ta ei olnud fokuseerunud protsendile. See võis olla ebaoluline vaba tahte ohvrite printsiibile ja andmise vaimule.
Kas Jeesus maksis kümnist või mitte, sellega pole midagi teha seoses sellega, kuidas uuestisündinud Jumala poeg on arvatavalt elamas Uues lepingus. Jeesus võis teha palju asju sellel Vana Lepingu perioodil, mida ta iialgi ei kavandanud oma kogudusele täitmiseks. Kui kümnise maksmine oli nii tähtis, nagu meie oleme kõnelenud, et see on, oleks Jeesus võinud rõhutada seda oma elus ja õpetuses. Vastandudes sellele, ta minimaliseeris kümnise tähtsust selle vaevu mainimise kaudu.
Jeesus oli Jumala loomus jumalikult tegutsemas. Tema elamisstandard oli nii palju üle Seadusest et see ei ole sellega võrreldavgi. Sama peaks olema tõde koguduse kohta, milleks on Tema ihu maa peal. Meie elamise ja andmise viis peaks olema kaugel üle kõigest eelnevast, kaasa arvatud Seadus kui ka Aabraham. Kui kogudus näeb tõe elu Kristuses, siis ta muutub. Kogu eelnev andmine näib nõrk ja närune võrdlus selle juures, mis siis saab juhtuma.
Jeesus õpetas kümnise maksmisest!
Paljud on öelnud, et Jeesus õpetas kümnise maksmisest. Kui nii, siis kellele ta õpetas seda? Matteuse 23:23 ja Luuka 11:42 Jeesus kinnitas variseridele, et kümnise maksmine on nende kohustus, aga ta noomis neid Seaduse tähtsamatest osadest mööda minemise pärast, milleks oli õigusemõistmine, halastus, usk ja Jumala armastamine. Luuka 18:9-14 Jeesus kõneles tähendamissõna kahest mehest, kes läksid templisse palvetama. Esimene oli eneseõigusega täidetud variser, kes hooples Jumala ees paastumisega kaks korda nädalas ja kümnise maksmisega kõigest, mida ta sai. Teine oli maksukoguja, kes ütles:“ Jumal olgu mulle patusele armuline“. Jeesus ütles:“ Maksukoguja läks tagasi oma kotta rohkem õigeks mõistetuna kui variser. Mitte ükski neist juhtumitest ei rõhuta kümnise maksmise tähtsust.
Jeesus lihtsalt kinnitas, et inimesed kellele ta oli rääkimas, olid Seaduse all ja et kümnise maksmine oli osa nende lepingu kohustusest. Ta ei olnud andmas instruktsioone Uue Lepingu usklikule. Ei ole rohkem kirjakohti, kus Jeesus räägiks kümnise maksmisest. Tema suhteline vaikus selle teema suhtes kõneleb meile, et see ei ole võti õnnistuse ja jõukuse juurde Uues lepingus.
Uues lepingus oli tulemas nii radikaalne muutus inimeste suhtes Jumalaga, et oli väga vähe, mida Jeesus võis öelda selle kohta tol ajal. Inimesed ei oleks sellest aru saanud. Ta ütles oma jüngritele Johannese 16:12-13 „Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.“
Jumal on pannud oma loomuse uuestisündinud kristlasesse. Kui kogudus saab ilmutuse oma ühendusest Kristusega, siis nad hakkavad elama Jumala teenimiseks. Nad võivad olla kõnelemas* andmise lõpetamisest selle asemel, et jätkuvalt olemaks pragada* saanud andmise alustamiseks.*
Kümnis lunastab ülejäänud üheksakümmend protsenti!
Öelda, et kümnise maksmine on see, mis kaitseb järele jäänud 90 protsenti hävituse needuses, on vastand Uuele lepingule ja see devalveerib Jeesuse vere. Raha ei saa lunastada midagi ja ei saa seda ka kümnise maksmise praktiseerimine.
„kelles meil on lunastus, pattude andeksandmine“(Kl.1:14)
“siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.“ (Hb.9:12)
„teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.“(1 Pet. 1:18–19)
Uues lepingus me oleme lunastatud. See on lõpetatud töö. Seda ei ole vaja uuesti teha iga kord, kui me saame palga tseki. Saatan on lüüa saanud. Me ei ole tema alluvusala. Me ei ole needuse all. Jeesuse veri maksis totaalse hinna meie vabanemise eest ja seal ei ole midagi, mida me saame lisada sellele.
Lunastus tähendab, et Jumal on ostnud meid ja omab meid. Tal on õiglane õigus kõigele, mis meil on: meie ise, meie aeg, meie raha ja iga meie elu detail. Ta väljendab oma tahet igale inimesele Püha Vaimu töö kaudu mitte kümnise maksmise alusel.
Uue lepingu üleoleku ja tarkuse aspekt on, et Püha Vaim võib unikaalselt juhtida iga inimese elu vastavalt olukorrale. Seadus oli kompleks sellepärast, et see oli adresseeritud laiaulatuslikele sündmustele, mis võisid juhtuda. Religioossed juhid Iisraelis panid sinna täiendusi katmaks isegi rohkem olukordi. Püha Vaim Uues Lepingus on teinud asjad lihtsaks. Ta juhib iga inimesest individuaalselt aidates tegeleda iga asjaga, millega inimesed on oma elus vastamisi, kaasaarvatud raha andmine ja Jumala kuningriigi toetamine maa peal.
Paulus ütles kirjas Galaatlastele 5:1 „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“
Head soovivad inimesed püüavad piirata sind religioosse orjuse ikkega. Sa pead teadma tõde Kristuses olemaks vaba ja vabaks jäämiseks.
Kümnise maksmine kvalifitseerib sind rohkem vastu võtma Jumalalt!
See seisukoht rajaneb uskumisel, et kümnise maksmine on üks ustava finantside eest hoolitsemise aluselistest printsiipidest kristlaste jaoks praegu. Aga seal ei ole piibellikku alust sellele mõtlemisele. Finantside eest hoolitsemine Uues Lepingus on rajatud Püha Vaimu juhtimise järgimisele, kes tegeleb iga Kristuse ihu liikmega individuaalselt. Pühal Vaimul on tarkus ja tunnetus iga vajaduse jaoks igal ajal ja igas kohas. Suur osa andmisest peaks olema regulaarne ja kindel, aga Püha Vaim on, kes määrab, mis on parim igas olukorras. Ta reserveerib õiguse katkestada hetkeolukorda. Kogudusel on vaja õppida usaldama Teda. Ta teeb palju parema töö kui kümnise maksmise printsiip.
Uus Leping on lõpetanud elu lahterdamise. Üks osa ei ole rohkem vaimulikum kui teine osa. Jumala perekonna ettevõttes me oleme oodatud elama Tema jaoks kõigi oma ressurssidega, mitte ainult rahaga. Aga majapidamissuhtes on finantsiline andmine olnud üle rõhutatud kui kõige tähtsam teema. Seal on palju teisi majapidamise aspekte, mida on täielikult ignoreeritud. Üks, mis on enim mittekuuldud, on Pühast Vaimust juhitud olemine mitte andmine.
Majapidamise eesmärk on kasutada kõiki ressursse targalt Püha Vaimu lõpmatu tarkuse ja tunnetuse abil. See ei ole just anda rohkem ja rohkem ja rohkem. See ei ole raha andmine igal koosolekul või millegi panemine igale ohvritaldrikule, mis läheb mööda. Kui meie andmine on rajatud kohustuse täitmisele nagu kümnis või tegutsemine põhimõttega meie oma finantsilise kasu pärast, siis me võime anda raha aegadel ja kohtadesse, kuhu me ei peaks andma.
Jumal ei taha, et me paneks väärtuslikke ressursse millegi sisse, kuhu ta ei ole juhtinud. Isegi kui mõni projekt või teenistus on ordineeritud Jumala poolt, võib Ta tahta, et keegi teine toetaks seda, nii et meil oleks ressursse mingi erilise eesmärgi jaoks, mida Ta teab, et on tulemas tulevikus. Püha Vaimu juhtimisest aru saamine, kui Ta kõneleb meile mitte anda, on samuti osa heast majapidamisest.
„Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist“ tähendab kümnise maksmist !
See seisukoht tuleb Õpetussõnadest 3:9-10 “Austa Issandat oma varandusega ja uudseviljaga kõigest oma saagist, siis su aidad täituvad küllusega ja veiniaamid ajavad üle!“
Saalomon oli kõnelemas kõige esmalt oma ajastu inimestele, kes olid elamas Seaduse all nagu tema oli. Seda saab kohaldada meile praegusel ajal, aga see ei ole kümnise maksmine.
On palju viise inimesel austada Jumalat oma varandusega Seaduse all. Mõned olid käsud ja mõned oli vabatahtlikud. Kümnise maksmine oli just üks paljudest Seaduse finantsilistest aspektidest.
Esmaviljad olid selgelt erinev ohver kui kümnise maksmine. See oli vabatahtlik ja sellel ei olnud määratud kogust selle suuruse jaoks. Siiski, olid olemas spetsiifilised instruktsioonid seoses sellega, kuidas seda pidi tegema, millisel kujul see pidi olema toodud ja millisel viisil see pidi olema pakutud, ning kuidas seda tohtis kasutada. Jumala austamisel oma esmaviljadega polnud midagi tegemist kümnise maksmisega.
See salm on meile meelde tuletamas, et kõik materjaalne edukus on õnnistus Jumalalt. Materjaalsete vahendite kasutamine Tema kuningriigi heaks on meie loomuse osa, mis meil Tema lastena on. Me võime oodata Jumala õnnistusi tulemas meie üle, kui me elame Kristuses ja elame Talle usu kaudu. Nagu Paulus ütles 2.Korintose 9:6-8:
“Aga see on nii: kes kasinasti külvab,see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis,”
Kümnis paneb Jumala esimesele kohale sinu elus!
Paljud inimesed maksavad kümnist sellepärast, et nad armastavad iseennast mitte Jumalat. Nad on olnud veendunud, et needus tuleb nende peale, kui nad ei maksa kümnist ja et õnnistus tuleb nende üle, kui nad teevad seda. Nii nad maksavad ustavalt kümnist, aga Jumal ei ole esimene. Ja nagu juba on öeldud, Jumal ei toonita esimesel kohal olemist. Ta ootab, et olla kõik ja et see võiks juhtuda ainult Püha Vaimu väe toimel, kui inimene saab ilmutuse sellest, mida evangeelium tegelikult tähendab. Inimestel, kes on üritamas panna Jumalat esimesele kohale nende elus läbi kümnise maksmise või läbi millegi muu, ei ole ilmutust elust Kristuses Uue Lepingu sees. Kui nad saavad selle, nad muutuvad ja nende andmine saab olema Jumala armastuse väljendus nende südames.
Kümnis peab olema kirjutatud välja esimesena palgatsekist!
See õpetus on kombinatsioon kahest erinevast Vanas Lepingus olevast kontseptsioonist: “esimeste asjade seadus” ja “kümnise maksmise seadus”. Selle tulemusel tekkinud hübriidne seadus on toodud üle Uude Lepingusse ja rakendatud koguduses. Peale Uue Lepingu murdmise, on see hübriid ka Vana Lepingu vigane tõlgendus.
“Esimeste asjade seadus” on vihje käskudele, mis käivad inimese ja looma esmasündinu ja põldude, viinapuuaedade, ja oliivipuu aedade esmaviljade kohta. See on erinev kontseptsioon kümnise maksmisest ja see oli reguleeritud teiste käskude poolt. Jumal ei ole salliv muutuste suhtes Seaduses. Ta on planeerinud iga aspekti õpetama vaimulikku õppetundi.
Seadus ütleb 2.Moosese 13:2: “Pühitse mulle kõik esmasündinud, kõik Iisraeli laste emakodade avajad inimestest ja kariloomadest- need olgu minu!”
See oli ühekordne sündmus üksiku looma kohta. Kümnis oli iga aastane sündmus karjast kui tervikust. Kahte kontseptsiooni ei saa kombineerida. Need olid kaks erinevat seadust kahe erineva eesmärgi ja vaimulike õppetundide jaoks.
Teine ebapiibellik seisukoht, mis on muutunud populaarseks, on järgmine: “kui see ei ole esimene, ei ole see kümnis”. See tähendab, et kui sa raiskad midagi enne, kui sa oled maksnud kümnist, siis oled sa üle astunud Jumala seadusest ja selles ei ole õnnistust. Aga farmerid Iisraelis ei võinud teada, mis nende kümnis võib olla, kuni kogu lõikus oli lõppenud. Selle järel oli vaikne periood, enne kui seda sai anda varaaita. Vahepeal ei olnud seadust mõne neile kuulunud osa müümise või kasutamise kohta. Jumal ei koormanud neid liigse seaduse austamisega.
Piibel vastandub sellele õpetusele ka teisel viisil. Seaduse järgi, kui võeti kümnist lambakarjadest ja teistest kariloomadest, üks kümnendik, mis jäid karjasekepi alla, oli esimesena antud Jumalale, mitte esimesest esimene.
“Ja kõik kümnis veistest, lammastest ja kitsedest, kõigist, kes karjasekepi alt läbi käivad- see kümnis on pühitsetud Issandale: ei tule uurida hea ega halva vahel ega tohi ka vahetada; aga kui ometi vahetatakse, siis olgu ka selle asendaja püha- seda ei tohi lunastada”(3.Ms.27:32-33).
Sõna “kümnendik” 3.Moosese 27:32 on tavaline number, tähendades esimest kümnendat arvulises jadas. See ei tähenda kümnist või kümmet protsenti. See tuleb erinevast Heebrea sõnast. See tähendab, et kümnes loom kuulus Jumalale, mitte esimene.
Iisraeli ei olnud samuti instrueeritud üle vaatama kümnendat looma, et näha, kas see oli hea või halb. Sellel ei olnud tähtsust, kas see oli üks halbadest; see oli üks, mis oli neil kästud anda ja nad ei olnud asendanud seda heaga. See teine näide Seadust, mis on erinev sellest, mida meile on selle kohta õpetatud.
See peab olema korduvalt öeldud, võti kümnise maksmise küsimusele on ilmutuse saamine Uue Lepingu elust Kristuses. Ilma selle ilmutuseta, inimesed jäävad kinni vaidlusesse üksikute kirjakohtade üle ja kaotavad tegeliku teema. Siirad inimesed on püüdnud sobitada Uue Lepingu elu Vana Testamendi mudelite ja eelkujude raamistikku. Jeesus andis apostel Paulusele ilmutuse vaimulikust reaalsusest Uues Lepingus. Kõiki mudeleid ja eelkujusid on vaja tõlgendada selle valgel.
Kümnise maksmise seaduse toomine Uude Lepingusse on vale iseenesest. Uue hübriidse seaduse loomine kümnise maksmisest ja esmaviljadest ja kümnise maksmist selle tippu pannes on sama, mida variserid tegid. Seadus ei olnud siiski nende jaoks kallihinnaline. Neil oli teine käskude kogu, mis nad olid loonud ja lisanud Jumala seadusele. Nende endi meelest olid nad siirad, aga nad olid kaotanud algse mõtte.
Inimesed ei mõtle, et kümnise maksmise doktriin on sõnum tegude läbi õigeks saamisest. Aga kui kõik Jumala lunastus, kaitse, ja õnnistus sõltub kümnise maksmisest, siis kui hea on õigsus, mis meile on antud tasuta annina? Nad ei pea seda ütlema, aga õigus mis nad meile jätsid, pole hea millekski iseenesest. Nii see ei ole õigsus kõigeks.
Kui läbikukkumine kümnise maksmisel teeb mind Jumalalt varastajaks, siis mu õigsus sõltub kümnise maksmisest. Kui läbikukkumine kohalikule kogudusele esimese tseki välja kirjutamisel palgapäeval põhjustab selle, et ma kaotan Jumala soosingu oma elu pealt, siis mu õigsus peab sõltuma selle tegemisest. Kui kümnise maksmine on see, mis lunastab järele jäänud 90 protsenti mu palgatsekist, siis Jeesuse veri ei lunastanud seda. Kui needus tuleb minu peale kümnise mitte maksmise eest, siis Kristus ei ole mind lunastanud käsuneedusest.
Populaarne õpetus kümnise maksmisest on tegelikult ütlemas, et me vajame Kristust pluss kümnise maksmist. See on ütlemas, et Jeesuse veri ei olnud piisav, et me vajame verd ja kümnise maksmist. Armu sõnum ja kümnise maksmise sõnum erinevad teineteisest kui öö ja päev.
No comments:
Post a Comment